Mul on stuudio ja pood Tallinnas, kus disainime ja valmistame nahkkotte ning aksessuaare. Lisaks korraldame populaarseid töötube, näitusi ja muid kultuurisündmusi. Või õigemini – korraldasime.
Aasta tagasi, 2020 märtsis, jälgisin kasvava murega uudiseid ja töötasin mõttes kriisiplaane läbi.
Reaalsus oli aga hullem kui plaanid. Tõehetk saabus eriolukorra väljakuulutamise ööl. Hommikuks oli selge, et suurem osa meie tegevustest on lõppenud ja kuni 80% käibest on kadunud. Olukorra üle juurelnud, otsustasin sellele vaatamata jätkata. Aasta aega tagasi täpselt samal päeval avaldasin laialdaselt jagatud postituse väikeettevõtja vaatepunktist avanevast kuristikust.
Näiliselt on olukord täna sama. Tegelikkuses on see aga palju raskem – kõik puhvrid on kadunud, viimased õlekõrred kasutatud ja tunneli lõpus ei paista veel valgust. Oleme kõik kurnatud ja COVID-šoki asemel on tulnud letargia. Uudistes kasvavad nakatunute numbrid ei ehmata enam. Videokõned hommikust õhtuni, samal ajal kui laps kodus päevast päeva kaugõpet saab – enamikul meist on sarnane kogemus ja kõik tuleme sellega toime nii hästi kui suudame.
Aga töö? Siin võivad kogemused dramaatiliselt erineda. Terved sektorid on kunstlikul hingamisel ja kultuur on külmkambris. Mõned sektorid on uuest olukorrast seevastu ka kasu saanud. Kuna kogemused on nii erinevad, on palju huvi olnud selle vastu, kuidas meie ja meie sektor hakkama saavad – kuidas oleme toime tulnud, milliseid muudatusi teinud ja kui palju see aasta on nõudnud ajuakrobaatikat. Ja mis edasi?
— — —
Aasta aega tagasi võitlesime tuld tulega – 80% käibe langusele reageerisime 30% allahindlusega, mis aitas meil aastast läbi tulla, kuna saime mitmeks kuuks ette tellimusi. Nüüd on hea võimalus kõiki kliente ja fänne veel kord tänada – me ei oodanud nii suurt toetust. Olime ja oleme siiralt liigutatud.
Riigipoolne toetus aitas meil suvest üle saada. Ent kuna marginaal oli peaaegu olematu, andis see pigem veidi aega mõtlemiseks. Esimesest šokist toibunud mõistsime, et ärimudeli muutmine on hädavajalik. Viisime suurema osa müügist veebile ja alustasime välisturgudele laienemist. Investeerisime kõik ressursid ekspordisse, e-poodi ja tootearendusse.
Töötasime rohkem kui kunagi varem, et uued süsteemid toimima panna ja muutustega kohaneda. Võistlesime ajaga ja viisime läbi palju muudatusi. Kuid olime liiga optimistlikud kriisi pikkuse, sügavuse ja ulatuse osas. Ei suutnud kõiki ideid õigeaegselt ellu viia ega jõudnud osa neist üldse katsetada möödunud aasta dünaamika tõttu.
Alustasime eksporti Saksamaale ja Soome suvekuudel, kuid pidime kahjuks paljud plaanid edasi lükkama. Füüsilised laadad ja pop-up-üritused tühistati COVID-i tõttu, seega on suurem osa meie tööst olnud veebis ja tagakontoris. Meil on nüüd kliente Saksamaalt ja Soomest, kuid kahjuks mitte piisavalt, et katta kriisist tingitud kahjumit. Midagi uut käivitada – näiteks uuele turule sisenemine – võtab aega, ja seda pole meil palju. Püsikulud nagu rent, palgad ja maksud jätkuvad.
Eesti turg on väike ja meie eraklientide nišš on veelgi väiksem. Eelmisel aastal oli see viimane, mis meid läbi muda vedas – töötoad tühistati, ärikingituste tellimused vähenesid, meie oma pood ja teised edasimüüjad olid suletud või vähemate klientidega. Ja turiste polnud üldse. Allahindluskampaaniaga olime oma tooted juba müünud inimestele, kes olid nende ostmist kaalunud.
Tuli kiirendada tootearendust ja tulla välja uute disainidega. Uute toodete arendamine on pikk ja kallis protsess. Järgmise kuue kuu jooksul arendasime mõned uued disainid, kuid keerulisemad tooted – näiteks unisex-kotid ja veganmaterjalide testimine – pidid kevadel turule tulema. Ja nüüd oleme taas lukustuses.
Restruktureerisime meeskonna, et arendada ja laiendada ekspordi- ja e-kaubandusvõimekust. Oleme jõudnud järeldusele, et kõige ise Eestis tegemine pole enam võimalik – kulud on liiga kõrged. Et hoida kogenud töötajaid, pidime keskenduma lisaväärtuse loomisele. Keskendusime tootearendusele, turundusele ja tootmispartneri leidmisele. Viimast katsetasime edukalt eelmisel sügisel. Kõik meie väiksemad nahktarbed ja populaarseimad kotimudelid saab nüüd valmistada meie tootmispartner ilma kvaliteeti ohverdamata. See võimaldab vähendada kulusid, suurendada ekspordivõimekust ja saada tulevikus paremaid tingimusi materjalide ja kullerteenuste osas.
Äris tuleb katta igapäevased tegevused ja samal ajal planeerida tulevikku. Seetõttu oleme omamoodi vaakumis – investeeringute seemned hakkavad peagi vilja kandma, kuid kas suudame selleni vastu pidada?
Me ei kasutanud eelmises ärimudelis regulaarseid allahindlusi, kuid viimase aasta jooksul oleme neid pidanud siiski pakkuma. Meil on ka püsiv 20% allahindlus, et tuua kliente e-poodi, kuna füüsiline stuudio on praegu suletud. Kahjuks diskrediteerivad rutiinsed allahindlused brändi ja söövad müügimarginaali – sellest võib saada uus normaalsus, mitte ajutine võimalus aidata kahtlejatel otsustada.
Allahindlused on kõikjal ja massilised – kõik ettevõtted võitlevad ellujäämise eest. Meie aga ei tööta osta-odavalt-müü-kallilt põhimõttel nagu paljud teised ettevõtted. Mõistetavalt on meie potentsiaalsed kliendid praegu keskendunud tervishoiutoodete ja kodumasinate ostmisele ning kodukontorite uuendamisele. Inimesed, kes tavaliselt ostaksid pika kasutuseaga koti, ei mõtle sellele, sest kuhugi pole niikuinii minna.
Töötame sügisel kahes vahetuses – jagame stuudiopäevi ning kõik, kes saavad kaugelt töötada, on kodus. Meie töö puhul pole kerge, kui kogu suhtlus toimub virtuaalselt, mitte füüsiliste materjalidega samas ruumis. Eriti arvestades, et mõnede kolleegide nädalavahetused on nihkunud nädalapäevadeks ja tööpäevad nädalavahetusteks.
Lisatöökoormus on tohutu. Mul pole praktiliselt olnud puhkust. Pean olema valmis reageerima igal ajal. Haigusest pole me päris puutumata jäänud, kuid vahetustöö on päästnud meid sellest, et kogu meeskond haigestuks või isolatsiooni läheks korraga. See on tähendanud rohkem asendusi, rohkem ülekoormust ja rohkem kurnatust. Lisaks paljudele uutele protsessidele ja tööstiiliga kohanemistele.
— — —
Lõpetuseks meenutan anekdooti, mille mullu kevadel jagasin:
„Mees läheb rabbiini juurde ja kaebab, et on väga kitsas elada ühes toas naise, seitsme lapse ja ämmaemandaga. Kuidas saaksin tingimusi parandada? Rabbi soovitab tal võtta kitse. Mees peab seda imelikuks, kuid käitub vastavalt.
Umbes kuu aega hiljem külastab mees rabbiini uuesti. Rabbi küsib, kas asjad on paremad. Mees vastab, et naise, seitsme lapse, ämmaemanda ja kitsega on endiselt väga kitsas. Rabbi soovitab müüa kitse. Mees müüb kitse.
Aeg möödub ja mees kohtab rabbiini uuesti. Rabbi küsib, kas asjad on paremad. Mees kiidab: „Oh, kõik on suurepärane! Nii palju ruumi on nüüd ja kõik on õnnelikud!””
Loodan, et saame sellest kitsikusest kiiresti üle – et saame „kitsest” lahti. On elementaarne, et hoiame füüsilised kontaktid minimaalsed, kanname maske ja laseme end vaktsineerida nii kiiresti kui võimalik, et meie tervishoiusüsteem ei kukuks kokku.
Aga kiidame ka õpetajaid, toetame õpilasi ja noori, kelle tulevikuväljavaade on seekord tohutult kannatanud. Ulatame abistava käe eakatele sugulastele ja sõpradele, kes vaimselt kannatavad, et isolatsioon neid ei murraks. Toetame väikeettevõtteid ja kultuurisektorit, sest need pakuvad mitmekesisust ja sotsiaalset rikkust, mida tahame kogeda siis, kui saame jälle vabamalt liikuda.
Paljud restoranid, baarid, laadad, väikepoed, kontserdisaalid, galeriid, teatrid, kinod ja teised iseseisvad ettevõtted on seni ellu jäänud, kuid kõigi rahalised, füüsilised ja vaimsed reservid on piiratud. Kui need reservid on otsas, ei suuda meditsiin, haridus, tööhõive ja SKT ilma suure abita taastuda ning meil lasub palju suurem koorem.
Igaühel meist on võimalus midagi teha – et lemmik raamatupood ei sulguks, et parim tilli-hapukurgi valmistaja tuleks turule tagasi, armastatud bänd annaks järgmise albumi välja, fantastiline kunstnik teeks uue näituse, tunnustatud filmitegija lõpetaks filmi ning pikaajaliste traditsioonidega festival, mida armastad, toimuks jälle.
Kui oled juba seadnud regulaarse annetuse Toidupangale, Lastevarjupaikadele, Ohvriabile või mõnele teisele kriitiliselt kannatavale sektorile, kaalu ka oma kultuuri- ja elustiililemmikute toetamist. Ilma nendeta oleks meie tulevik emotsionaalselt palju vaesem.
Hiljem võib sellele mõtlemine olla juba hilja.
Foto: Silver Mikiver