Menu

Galerii

Hetkel

“Tunnetuslik keha – kognitiivne tööjõud, mis on allutatud keelemasinale, koosneb miljonitest individuaalsetest entiteetidest, kes istuvad võrgustatud ekraani ees – semiokapitalismi virtuaalne monteerimisliim. Järelikult ei ole see üksik keha täielikult taandatav kogu maatriksile, kuna see ei ole ainult intellekt, vaid ka tundlikkus ja vastuvõtlikkus. Ühisintellektil on samuti keha ning see keha on mõistlik-tundlik keha, mis tunneb mõnu ja valu, kuniks ta ei ole allutatud üldanesteesiale. Ühisintellekti keha on pilv – alati muutuv, emotsioonide, ootuste, hirmude, ihade ja ammendumise võnkumine.” – Franco “Bifo” Berardi

Nagu ka pilvi, ei saa inimest kunagi täielikult kaardistada.. me oleme pilved, mina pilv, I Cloud. Rünk, hajus ja kaduv kuni on sinine taevas ja neid enam polegi.. tulevad uued.. küll nad tulevad ja siis sa imetled jälle..


Toimunud

Herkki Erich Merila „Köögiportreed" (alates 2016) on klassikaline portreesari fotograafi sõpradest ja külalistest teisel pool köögilauda. Merila moefotograafi silm ja peen maitse ei tee ka sõpru pildistades järeleandmisi: esteetiliselt vaoshoitud ja väljapeetud, rikkalikus must-valges tonaalsuses fotod annavad modellile monumentaalsuse ja suuruse. Fotograafi pildistamiseks valitud pigem igapäevane olukord, loomulik aknavalgus, väike kaamera lasevad aga isiksusele sõbralikult lähedale muutumata pealetükkivaks. (Anneli Porri)


PORCELAIN CHINA seeria viib vaataja abstraktse ilu, pinna-aluste tundmuste ja ekspressionistliku fotokunsti ristumispunkti. Unenäolise esteetikaga seeria, mis on algselt sündinud koostööst ehtekunstnik Linda al-Assiga, avaldati selle aasta alguses ka maailma juhtivaima kaasaegset kunsti kajastava iGNANT veebiplatformi poolt.


Käesoleva näituse tööd küsivad peamiselt inimeseks olemise kohta. Carmenit huvitab lihtsus keerukuses ning keerukus lihtsuses ja nende omavaheline dialoog. Vaatenurkade paljusus kajastub maalidel kihtide ja kujundite rohkuse ning värvide küllusena.

Graafikaseeria "Ring", mida valmistasid joonistusrobotid septembrist 2017 jaanuarini 2018, kujutab endast radiaalselt visualiseeritud big datat. Meenutades helilaineid, võib töid lugeda robotimpressionismiks - mis muu saab olla päevavalguse põgusate hetkede püüdmine paberile, antud juhul algoritmide poolt.

tema: "Oo, tsau! Sina ka siin!"
mina: "Hei, tsau, jaa, olen siin, jaa."
tema: "Mis teed? Tulid ka seda asja vaatama?"
mina: "Jep, ega siin midagi muud ei ole, jah…”
tema: "Peetrit ka oled näinud?"
mina: "Peetrit… Ee… Vist ikka olen, jaa. Ma arvan.”
tema: "Sa ikka mäletad mind?"
mina: "...natuke vist on raskusi sellega hetkel.”
tema: "Suvel seal Peetri sünnipäeval Hiiumaal, mäletad?"
mina: "Sorry, ma olen su vist ära unustanud.”
tema: "..."
mina: "..."
tema: "No aga tsau siis!"
mina: "Tsau!"


Taavi Piibemanni näituse, mille kohta autor kirjutab saatetekstis: "Kaks fotot, mis ei näe välja nagu fotod (aga on). Üks pilt, millesse veensin fototöötlustarkvara suhtuma kui fotosse (aga valetasin). Ja mõned fotogrammid (ka krutskiga). Mõned tööd on vanemad, mõned verivärsked."

Riina Varoli näitus "Psyche tee” toob meieni Kreeka-Rooma mütoloogilised arhetüübid läbi unenäovärvliste topeltsärituste.
Moonutatud aegruumi nihked ja meeleolukad fragmendid on salvestatud viimase aasta jooksul Napolis ja mõtisklevad Lõuna-Itaalia ajalooliste, kultuuripõhiste ja tänapäevaste käitumis- ja mõttemustrite üle. Samuti migratsioonist, mugavast ebamugavustsoonist, kus avaneb elu vahetum tunnetus ja väljendus. Kaosest ja korrastatusest. Hirmust, kirest, elust, ilust, naudingutest, kadedusest, surmast, meie füüsilisest kehast ja hinge teest.


“8 tundi” on mustvalgete fotokollaažide seeria, mille aluseks olevad fotod on pildistatud 1919-1934 vabrikus Rauaniit (tulevane Eesti Kunstiakadeemia hoone). Šabloonide abil piltidele kantud tekstid on erinevate töölisliikumiste kaudu tuntuks saanud loosungid. Seeria pealkiri “8 tundi” viitab Robert Oweni poolt 1810. aastal asutatud liikumisele Inglismaal, mis võitles 40-tunnise töönädala eest.