Disainerite ja arhitektide maailm on suhteliselt must-valge, hall on põhiline värv ja naljaga pooleks on vabameelsemate üheks lemmikuks aktsendina saanud ka naturaalne pruun. Täpselt nii on ka Kärdiga. Sisearhitektina on ta tavaliselt neiu mustas, kuid kes nüüd vaimustub üha enam ja enam ka pruunidest toonidest, mistõttu ei olnud mingit kahtlust koti värvides.
Kärt ise ütleb tagantjärgi, et ta oli vist koti tellimisel mahu ja sangade rohkuse osas suurusehullustuses, kuid seda enam nauditav on see priiskamine, sest kotti mahub ju peaaegu kõik ja muidu tagasihoidlik must käekott ei olegi enam nii tavaline, kuid hakata lähemalt uurima, mis punutised ja tutid ning sangad seal küljes ripuvad! Ja saladuskatte all võin öelda, et nii mina kui ka trobikond minu sõbrannasid avastasime just, et meil endal oleks ka üht taolist kotti vaja. Tegemist on ju märsiga põhimõtteliselt igaks elujuhtumiks - piisaval argine, et kanda teksadega ja piisavalt edev, et sisse astuda ootamatule peole!
Me saame Kärdiga alati väga hästi teineteisest aru, kui üks meist ei jõua teise kirjale piisavalt kiirelt reageerida või tuleb vastus — arvestades kellaaega — just liig kärmelt. Omavaheline “kibekiire” nali on juba vaikimisi tervituseks, kuid õnneks me oleme mõlemad selle juures
naerusuised ja teotahet täis!
Lumise blogipostitusega saadan siinkohal Kärdile Rooma kodumaised tervitused, kus ta praeguse valgusvaese Eesti keskkonna mõneks ajaks välja on vahetanud. Juba mitmendat korda kolib ta talve hakul kuuks või kaheks Itaaliasse, et töö kõrvalt seal päikesepaistel oma akusid laadida, rüübates cappuccinot pärast lõunaseid bruschettasid ja peale õhtusööki tiba limoncellot, et siis varsti tavakeskkonda naasenuna ikka ja uuesti särada ning teha maailma ägedamaid sisekujundusprojekte!
Arhitektuurse fotoseeria au läheb taas fotograafile Tõnu Tunnel!
Kärdi igapäevased tegemised on seotud disainistuudioga Form.