Õnneks oli mul tol hetkel ees palju tähtaegasid, mistõttu tema aksessuaari valmistegemine lükkus. See oli tagantjärgi mõeldes paras vedamine, sest siis, kui Helena nägi ühe mööblitegija juures erkoranži karvast lehmanahka, oli tema äratundmine momentaalne – ei mingit tagasihoidlikku pruuni kotti, olgu Stella tehtud aksessuaar kärts-mürts! Mina omakorda olin vaimustunud ideest ja võimalusest “hullu panna”. Kuna nii Helena kui mina oleme loomult siiski minimalismi austajad, jäi koti enda vorm klassikaliseks, kuid värvide koha pealt me tagasi ei hoidnud - oranž karvane lehmanahk sai veel vunki juurde lilla tooni kasutamisega detailides!
Kotti tehes leidsin end pidevalt karvast nahka silitamas. See oli nagu vuliseva vee või põleva lõkke vahtimine – mõnus teraapiline tegevus, millest ei saa villand. Tuleb välja, et sama teeb ka Helena praegu, kui aksessuaar valmiskujul ta kõrval puhkab. Hetkel, kus vähemalt üks käsi vaba, töötab kotiklapp stressipallina.
Samal ajal, kui Helena oma akessuaariga kevadekuulutajana ringi käib, visandan mina juba uusi ideid, mida koos realiseerida, sest Helena naeru, stiilitunnetust ja omapära ei ole mingi vaev kotideedesse voolida.
Tänu minu inspiratsiooniallika ja kätetöö ülespildistamisele
läheb taas Tõnu Tunnelile!