Meestekott, mida naised kannaksid

Siis, kui mu paps veel Eestis elas ja palgatööd tegi, oli tal igapäevaselt vaja palju pabereid ning kiirköitjaid tassida, mida ta kandis ammu auklikuks kulunud tekstiilmärsis, millele lisandus veel kohati kilekottki, kui oli vaja enne kojuminekut toidupoest läbi käia. Kingsepad käivad paljajalu, see on fakt, aga kingseppade isad võiksid ju seda mitte teha! 

Tänu minu emale, kes ühendas tütre elukutse, abikaasa vajaduse koti järele ning saabuva tähtpäeva, kinkisime kogu perega isale sünnipäevaks minu disainitud koti. Nüüdseks ei tari aga paps enam kilode kaupa dokumente, vaid jalutab Euroopa vanalinnade munakividel, tulbid kotisuu vahelt paistmas. Ta sai nüüd just ka ratta, seega vaja koti mahu järgi korv osta – saab vabalt kruiisida, nahkaksessuaar stiilselt ühes.

Isale tehtud kott sai natuke nagu meeste triiksärk, mida naised ka kanda armastavad. Mul oli ütlemata raske seda ära kinkida, kuna see oli just paras tasakaalustav annus mehelikkust mu miniseeliku lembusele! Ka mu ema on end võõraste sulgedega ehtinud ja isa tagant kotti pätsanud ning jõulise aksessuaari pihta komplimente korjand.

Õnneks jäi kott vähemalt perekonda. Ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis mu isa koti meisterdamine inspireeris mind niivõrd, et ma suutsin end viimaks kokku võtta ja ka iseendale igapäevase märsi teha. Seega lõpuks ei käi ka kingsepp päris paljajalu!

Ma lasen isal nüüd korralikult puhata ja varast pensionipõlve nautida ning seejärel, kui ma tuvastan esimesed igavlemise märgid, lasen ma tal veel sutsu olla, et millegi tegemise kihk kasvaks ning siis, kui tal koduperemehe rollist lõplikult villand saab, värban ta oma müügiagendiks. Tasun oma loominguga, sest kui ta jätkab oma uut hobi ehk värviliste kingade ostmist, siis on mul talle veel nii mõnigi kott vaja teha, et aksessuaarid ilusasti omavahel haakuks!